2.5. ID-kaardi programmist

Olev Sepp
Küberneetika AS

ID-kaart — võti infoühiskonda

Eesti liigub järjekindlalt kaasa infotehnoloogia arenguga maailmas. Paljuräägitud ja kauaoodatud infoühiskond ei saabu paraku nii lihtsalt. Juba lähitulevikus peame valmis olema mitmeks oluliseks muudatuseks nii kodanike igapäevaelus kui ka näiteks riigiaparaadi funktsioneerimises.

Üldistades võib öelda, et infoühiskond toetub kolmele sambale:

  1. avalik (laia levikuga ja kõigile soovijatele ligipääsetav) ja kiire andmesidevõrk,
  2. personaalarvutite hea kättesaadavus,
  3. kasutajate elektrooniline identiteet arvutivõrkudes.
Kui esimesed kaks sammast arenevad meil üpris hoogsalt, siis kolmas on jäänud seni tahaplaanile. Elektroonilist identiteeti võib kasutaja hoida kus iganes, kuid ta on aktsepteeritav vaid siis, kui tema hoidmine ja kasutamine on omaniku poolt kontrollitud. Personaalarvuti kõvakettal paiknevaid andmeid on raske salajas hoida, seega peaks inimese personaalne identiteet asuma mingil kandjal, mida omanik saab endaga kaasas kanda ja kasutada vaid siis, kui ta tõesti seda soovib. Selgub, et praegu levinud tehnoloogilistest lahendustest sobib selleks kõige paremini kontaktidega kiipkaart.

Kiipkaardist identifitseerimiskaart ehk ID-kaart sisaldab isiku privaatvõtmeid ja avaliku võtme sertifikaate, mis on vajalikud isiku identifitseerimiseks avalikes arvutivõrkudes. ID-kaart võimaldab kasutajal enda isikut arvutivõrgus tõendada ning moodustada elektrondokumentidele digitaalallkirju.

Personaalset identiteeti sisaldav ja seda turvaliselt kaitsev kandja (näiteks ID-kaart) ongi infoühiskonna tekke ja toimimise üheks põhialuseks. Ta annab isikutele võimaluse kasutada infoühiskonnas pakutavaid hüvesid ja teenuseid ning mõjutada seeläbi ka ühiskonda ennast.

Eesti ID-kaardi programmi algatamine

Eesti ID-kaardi programmi eesmärk on luua Eesti Vabariigis ühtne isiku identifitseerimise kaart (ID-kaart), mis sisaldaks nii visuaalselt loetavaid kui ka elektrooniliselt kasutatavaid isikuandmeid. ID-kaart peab olema kopeerimis- ja võltsimiskindel nii füüsiliselt kui ka infotehnoloogiliselt. ID-kaart võib olla multifunktsionaalne — lisaks üldaktsepteeritud isikut tõendava dokumendi rollile võib ta teatud tingimustel täita ka mitmeid teisi rolle nii riiklikes (haigekassad, sotsiaalkindlustus jmt) kui ka erasfäärides (pangad, teenindusettevõtted jmt).

Sobivaim formaat ID-kaardile on ID-1 formaat, so. tavalise pangakaardi suurus. Alusmaterjalina kasutatakse erinevaid plastikuid, mis tagavad kaardi vastupidavuse. Kaardil on selle omaniku andmed, foto, turvaelemendid ning kiip koos elektrooniliste kontaktidega. Seega sarnaneks tulevane ID-kaart väliskujult praegu kasutuses olevate telefoniautomaatide kaartidega.

EV siseminister moodustas oma käskkirjaga 11. maist 1998. aastal identifitseerimiskaardi ja selle tehnilise spetsifikatsiooni väljatöötamise ning väljastamise ettevalmistamise komisjoni. Komisjon koosnes enamasti riigiametnikest ning tegeles riigipoliitiliste otsuste langetamisega ID-kaardi valdkonnas.

Eelnimetatud komisjoni ülesandel viidi läbi ID-kaardi lähteuuringud nii sotsiaalses (AS Aprote ajavahemikul 27.juuli 1998 - 18. september 1998) kui ka tehnoloogilises (Küberneetika AS ajavahemikul 1.august 1998 - 1. november 1998) plaanis. Küsitleti Eesti riigiasutuste ja erafirmade töötajaid ning selgitati nende ootusi ja nõudmisi tulevasele ID-kaardile. Tehnoloogia poolelt analüüsiti rahvusvahelisi kiipkaartide standardeid ja profiile, koostati ülevaade mujal maailmas ID-kaartide (kiipkaartide) valdkonnas senitehtust ja planeeritavast. Lähteuuringute aruanded on avalikud dokumendid ning kättesaadavad Internetis http://id.ee/. 1998. aasta detsembris esitas komisjon oma seisukohad seoses ID-kaardi tulevikuga EV siseministrile.

Programmi arengust 1999. aastal

1999. a jaanuaris toimus Rahvusraamatukogus avalik seminar, kus esimest korda tutvustati laiemalt ID-kaardi ideed, esitati ülevaated senitehtud uurimistöödest ning anti arengusuunad tulevikuks. Jaanuaris jõudis ID-kaardi programm ka Internetti, kui avati veeb aadressil http://id.ee/, kus Eesti ID-kaardi teematika on üpris põhjalikult esitatud.

ID-kaardi teemaline vestluslist Internetis oli käivitunud juba 1998. a septembris ning vahelduva aktiivsusega käsitletakse sealgi mitmeid olulisi, peamiselt tavakasutajat ja tema turvalisust puudutavaid küsimusi.

Kuivõrd 1998. aastal siseministri loodud komisjon oli ajutise iseloomuga ning peale ministrile aruande esitamist lõpetas töö, siis tekkis vajadus uue töörühma järele, kes koordineeriks ID-kaardi alaseid töid Eestis.

11. märtsil 1999 moodustas Informaatikakeskuse juhataja oma käskkirjaga ID-kaardi töörühma.

Töörühma ülesandeks sai muuhulgas ID-kaardialase standardimistegevuse, eksperthinnangute koostamise ning pilootprojektide läbiviimise koordineerimine. Töörühma kuulub 8 liiget, nii era- kui avaliku sektori ettevõtetest, sh. pankadest ja riigiasutustest.

Aprillis-mais koostati Küberneetika AS-is dokumendi "Rakendusjuhised ID-kaardi alaste pilootprojektide läbiviimiseks" lähteversioon. Mainitud dokumendis esitati eelnõuded ja soovitused ID-kaardi pilootprojektide algatamiseks, anti juhised sobiva riist- ja tarkvara valikuks ning süsteemi ülesehitamiseks. Dokument saab järjepidevalt täiendatud vastavalt läbiviidavate pilootprojektide kogemustele.

ID-kaardi töörühm määratles esimese ID-kaardi pilootprojektina Siseministeeriumi ID-kaardi pilootprojekti. Projekti läbiviimiseks vajaliku riist- ja tarkvara riigihankekonkurss kuulutati välja 13. juulil 1999. Konkursipakkumiste vastuvõtt suleti 13. augustil 1999.

Pakkumiskutses esitati peamised tehnilised ja organisatsioonilised nõudmised ID-kaardi süsteemile. Kaardile esitatavate nõudmiste hulgas olid muuhulgas:

  • sertifikaatide paigutamise võimalus,
  • ligipääs (lokaalsele) arvutivõrgule,
  • e-kirjade ja failide signeerimine ja krüpteerimine,
  • digitaalallkirja loomine ehk RSA-krüptoprotsessori olemasolu kaardil.
Kokku esitati 5 pakkumist, millest konkursikorraldajale sobivaimaks kuulutati Küberneetika AS-i pakkumine.

Küberneetika AS pakkumises olid esindatud rahvusvaheliselt tuntud firmade Baltimore (sertifitseerimiskeskuse tarkvara jne.), Isocor (sertifikaatide kataloog) ja Setec (kiipkaardid) tooted. Küberneetika ülesandeks on need tooted integreerida terviklikuks PKI (Public Key Infrastructure — avaliku võtme rakenduskeskkond) lahenduseks.

Siseministeeriumi pilootprojekt käivitus oktoobris ning enne 1999. aasta lõppu pole võimalik selle tulemusi veel adekvaatselt hinnata. Pilootprojekti käigus hinnatakse muuhulgas valitud tark- ja riistvara (peamiselt kiipkaardid ja -lugejad) sobivust ja nõudmisi töökorraldusele organisatsioonis.

Detsembris 1999 valmisid Informaatikakeskuse tellimusel Küberneetika AS-s elektroonilise ID-kaardi (EID-kaardi) peamiste standardite kavandid (EID-rakendus, EID-sertifikaat ja EID-kaardi rakendusprofiil). Nende koostamise aluseks on vastavad Rootsi (SEIS-seeria) ja Soome (FINEID-seeria) dokumendid ning arvestatakse ka rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide töid (näiteks RSALabs'i PKCS#15 standardidokument).

Mida toob tulevik?

2000. aasta esimesel poolel tuleb hinnata Siseministeeriumi pilootprojekti (projekti planeeritud lõpp on 31. märtsil) tulemusi ning projekteerida järgmiste pilootprojektide ajakava. Standardikavandeid tuleb intensiivselt arendada, et jõuda juba järgmisel aastal reaalselt kasutatavate ID-kaardi standarditeni.

Peame tihedalt koostööd tegema rahvusvahelisel tasandil riikidega (peamiselt Soome ja Rootsi), kus sarnased projektid on juba kauem käigus olnud, valima ja arendama sobivaid standardeid, toetamaks loodavaid Eesti omi. Hoolikalt tuleb jälgida 1. detsembril 1999 algava Soome ametliku ID-kaardi projekti kulgu ning akumuleerida sealtsaadavad kogemused.

Tõsiselt tuleb tegeleda ID-kaardi tehnilise ja sotsiaalse kasutuskeskkonna projekteerimise ja ülesehitamisega, avaliku arvamuse kujundamise ja üldise selgitustööga.

Avalik arutelu ning info levik

ID-kaardi projekti arendamisel on väga oluline avalik arutelu ja info levimine kõigile soovijatele. Kuna tegemist on ikkagi tervet riiki ja riigiaparaati hõlmava küsimuse-projektiga, peaksid oma arvamust saama väljendada kõik huvilised. ID-kaardi projekti edukus baseerub eelkõige meie ootustel tema suhtes ning usaldusel tulevase ID-kaardi vastu. Mida enam me teame ja saame aru, millega meil tegemist, seda rohkem me seda ka ehk usaldame.

Eesti ID-kaardi programm Internetis asub aadressil http://id.ee/. Seal on toodud informatsioon programmi arengu kohta, erinevate aruannete tekstid, ülevaated, väljavõtted meediast ja muud kasulikku informatsiooni.

Elektrooniline vestluslist ID-kaardi teemadel on avatud aadressil id@mail.ee, millega liitumiseks tuleks saata e-kiri aadressile majordomo@mail.ee sisuga subscribe'id. Juhised on toodud ka eelnimetatud WWW-leheküljel.

Kõik huvilised on lahkelt oodatud kaasa mõtlema ja rääkima ID-kaardi teemadel.

<= Eelmine Sisukord  Jargmine =>