Vaba-tarkvara-ettepanekud

Praktikas muutub selline üksus riigieelarvest finantseeritavaks oma lahendusi kaitsvaks grupiks – sõltumata sellest kui head, soodsad ja töökindlad on muud turul saadaolevad lahendused. Riigi vajaduste täitmiseks tuleb kasutada parimat, sobivaimat lahendust – tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttest lähtuvalt.

Neutraalsuse põhimõtet toetab Euroopa Liidu tänane mõtteviis1, mis soovitab riikidel keskenduda funktsionaalsetele vajadustele ja mitte ennatlikult otsustada tehnoloogia osas, et vältida ühe või teise tehnoloogia pealesurumist ning paremini ära kasutada kiiresti areneva tehnoloogilise keskkonna võimalusi.

Hankija ostab ehk riigihanke eesmärgiks on toimiv lahendus, mis vastab hankija vajadustele (mitte lahenduse väljatöötamise protsess kui selline, vaid tulemus). See, kuidas pakkuja selle tulemuse täpselt saavutab – kasutades vabavaralist või kommertstarkvaral baseeruvat lahendust – ei peaks olema hankija asi ennatlikult hankedokumentides määratleda. Välistades ennatlikult tehnilises kirjelduses kommertstarkvaral baseeruvad lahendused, võimaldab hankija omavahel võistelda hinna ja kvaliteedi pärast üksnes vabavaral baseeruvaid lahendusi pakkuvatel isikutel ning hankijal puudub võimalus sisuliselt võrrelda saadava lahenduse kvalitatiivseid omadusi kommertstarkvaral baseeruvate lahenduste omadustega. Seega kujutab vabavaralise lahenduse kasutamise nõue endast ebaproportsionaalset ja põhjendamatut piirangut võrreldes hankelepingu eesmärgiga (RHS § 3 p 3). Riigihangetes ei saa olla omaette iseseisvaks eesmärgiks vaba tarkvara kasutamine.

Selline piirang ei ole kooskõlas RHS § 33 lg-tes 7 – 8 ning RHS § 3 p-des 3 – 4 sätestatuga, sest pakkujatele ei ole tagatud võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ning hankija seab objektiivseid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. RHS § 33 lg 7 sätestab hankedokumentides konkreetse toote nimetamisele eelduse, et see peab olema vältimatult vajalik, arvestades hankelepingu eset. Samas on hankelepingu eseme piisavalt täpne ja mõistetav kirjeldamine võimalik ka konkreetsele tootele viitamata, piiramata seeläbi konkurentsi viidetega just vabavaralistele dokumendihalduse lahendustele.

Tulemuseks on kommertstarkvara kasutavate pakkujate välistamine hankest ning vabavaraliste lahenduste põhjendamatu eelistamine, mis ei ole kooskõlas nõudega seada pakkujatele riigihankes üksnes piiranguid, mis on proportsionaalsed, arvestades riigihanke eesmärki – riigihanke eesmärgiks on enamasti toimiva kvaliteetse lahenduse saamine parima hinna ja kvaliteedi suhtega.

Seega tekib olukord, kus kommertstarkvaral põhineva lahenduse korral on pakkumuse maksumus algse investeeringu suurust silmas pidades küll soodsam, kuid hilisemad ettenägematud vead ja sellega kaasnevad parandustööd võivad tuua hankijale kulutusi, mis ületavad lõppkokkuvõttes kulutused kommertstarkvara litsentsitasudele.

ITLi ettepanek on vaba tarkvara raamistiku arendamisest tänasel kujul loobuda ning keskenduda: a) tehnoloogiliselt neutraalse hea tava kehtestamisele tarkvara riigihangete läbiviimisel, b) riigi IT koosvõime raamistiku (http://www.riso.ee/et/koosvoime/) kaasajastamisele avaliku, era- ja kolmanda sektori koostöös.

arendajaid". See ei tohiks olla omaette eesmärgiks nn "suuremad võimalused" arendaja vahetamiseks, 'pideva' arendajate vahetamisega kaasnevad paratamatult ka suuremad kulutused

arendamist mistahes IT firmaga". Arvestada tuleks siinjuures faktiga, et 'mistahes IT firma' on eelkõige huvitatud võimalikult suurest kasumist, mistõttu soovitakse tellijale pakkuda "täiesti uut IS-i"

Vaba tarkavara soetamine/kasutamine (või selle avatud lähtekood) ei muuda küll IT hankeid läbipaistvamaks, vahest - arusaadavamaks.

ühiselt tellida" Esmalt peaks saama kuskil keskkonnas oma nn sarnased vajadused defineerida, siis saaks alles alustada ühistellimistega. Põhimõtteliselt oleks võimalik kogu Eesti riigi asutustele tellida ühiselt veebileht, dokumendihaldussüsteem, finants- ning personaliarvestuse tarkvara jne. Küsimuseks jääb, kes suudab seda ühistellimust vormistada, täita ning millise ajaperioodi jooksul saavad asutused viimased kasutusele võtta.

avalikust sektorist sinna, kus nende teadmisi hinnatakse ja vajatakse.

tuleks ka riskiga, et ei ole välistatud olukord, millal 'vaba tarkvarale' tuge ning hooldust/haldust enam ei pakuta või pakutakse seda juba "uue tootena" ning tasu eest. (kui vaba tarkvara kasutamise "turuosa" on märgatavalt tõusnud).

Initsiatiiv vabavara kasutamise edendamiseks on tervitatav. Dokumendis toodud eesmärkide saavutamiseks peab riik: • Ümber kujundama IT alase hariduse andmise ja tagama et tööjõuturul oleks piisaval hulgal vaba tarkvara kogemusega spetsialiste ja lõppkasutajaid. • Suunama riigihankeid juurutatud ja hooldusega kaetud lahenduste ostmise suunas ja võimalusel vältima tarkvara ostusid, millega seotud probleemid jäävad riigi kanda. • Aktsepteerima vaba tarkvaraga seonduvaid suuremaid kulusid, nähes kasu muutuvast majanduse struktuurist, tööhõive kasvust ja turvalisusega seonduvate kahjude vähenemises. Ettepanek: mainitud põhimõtted dokumendis kajastada.

Dokumendi eesmärkide hulgas peab esikohal olema parema koosvõime ja kvaliteetsema teenuse tagamine, mitte rahaline kokkuhoid. Kvaliteedi tagamise eelduseks on tarkvara vastavus standarditele. Eesmärgina toodud „jätkusuutlikkus“ kujutab endast soovmõtlemist, pole ühtegi reaalset argumenti toetamaks sellist seisukohta. Pigem on tegu ebaõnnestunud hankepraktika ja arhitektuuri probleemide koosmõjuga. Eesmärgi ja sisu kooskõla Dokumendi sissejuhatuses toodud eesmärgid ja sisu ei ole kooskõlas. Vabavara kasutamist soovitakse dokumendis ergutada riigihangetes kuni 20% kallimate pakkumiste kasuks otsustades võrreldes kommertstarkvaraga. Mainitud põhimõte suurendab riigi kulusid, mitte ei vähenda – toodud EL soovituslik näide on vastuolus dokumendi alguses kirjeldatud eesmärgiga. Sissejuhatuses väidetakse, et eesmärk on vaba tarkvara kasutamise raamistiku loomine ja dokument kujutab endast eri poolte vahelist kokkulepet, kuid dokumendi sisu sätestab käskivas vormis lubatud tarkvara. Ettepanek: Eemaldada dokumendist kõik toodete nimed ning keskenduda põhimõtete ja raamistiku väljatöötamisele ning mitte kehtestada kohustusi selleks sobimatus vormis dokumendiga. Kuigi SIM oma arendustes on lähtunud alati vaba tarkvara eelistamisest, on oluline märkida, et sellisel tasemel dokument ei tohi reguleerida konkreetseid tooteid, valdkondi, vaid peaks sätestama olulisi põhimõtteid, mida avalikus sektoris on mõistlik ja otstarbekas järgida.

Tarkvara hindamiskriteeriumite juures tuleb välja tuua ka juurutamise maksumus, kasutusele võtuks vajalikud tööjõu ja arenduskulud (eriti märkimisväärne ressursiplaneerimis- ja dokumendihaldussüsteemidel). Lisaks tuleb välja tuua tulevaste süsteemidega koosvõime tagamise kulukuse sh. tarkvara arendus-, test- ja koolituskeskkondade ülesseadmisega kaasnevad kulud, tarkvarast tulevad piirangud koosvõimeliste süsteemide valikul. Samuti on olulised tarkvara ümberkohaldatavus erivajadustele sobivaks, kasutatavus (koolituskulud, töö efektiivsus). Võrdleval hindamisel tuleks kaaluda tehtavaid kulutusi läbi tarkvara kogu elutsükli (tüüpiliselt 5-10a). Vaba tarkvara kasutamise ja hankimise põhimõtete juures tuleb selgitada mida tähendab tarkvara koodi hankimine. Kas selle all on silmas peetud tarkvara koodi omandiõiguse hankimist või tarkvara koodi EUPL kasutuslitsentsiga levitamise õiguse hankimist? Kui viimast, siis kuidas see mõjutab pikaajalise arendustsükliga eritarkvara mille arendustöid viivad läbi erinevad osapooled.

Andmebaasisüsteemide juures XML andmebaaside eelistatuna välja toomine relatsiooniliste andmebaasidega suhtes on ilmselt autorite poolne eksitus. Tegu on võrdlemisi vähe levinud, toore ja vähese kompetentsibaasiga tehnoloogilise lähenemisega kus puudub relatsioonilisteandmebaasidega võrreldav üleüldiselt aktsepteeritud päringustandard. Kontoritarkvara juures soovitatud tarkvaradest Google Docs ei vasta dokumendis toodud vaba tarkvara definitsioonile, avatud standarditega ligipääs andmetele (või üleüldse ligipääs) on tagatud ainult tarkvara pakkuja hea tahtega. Avaliku kokkuleppe osana ei saa käsitleda kohustust põhjendada ning kooskõlastada tasulise tarkvara hankimist riigi infosüsteeme koordineeriva asutusega. Ettepanek asendada hangete halva praktika peatükis toorlaen „bränd“ eesti keelse väljendiga „toote mark“.

Selgitamist vajab kuidas eesti keele lemmatiseerija vaba tarkvaraga seotud on, RIA poolt levitatava lemmatiseerija näol ei ole tegu vaba tarkvaraga.